Kegri on vahnu karjalaine pruazniekku, kudai piettih 1.-2. kylmykuudu, konzu kai kezäruavot loppiettihes da algavuttih uvvet – talviruavot. Pruazniekku oli tuttu kaikile: liygiläzile, vienalazile, lyydiläzile da Tverin karjalazile. Tänäpäi pruazniekan piendyperindö unohtui, vähä ken karjalazis mustau sidä.

Piendyperindö kohenda

Konzu kai peldoruavot oli loppiettu, ouvešit kerätty da pandu kuoppih, žiivatat salvettu, sit piettihgi Kegrin pruazniekkua. Karjalazien uskomuksien mugah Kegri oli Jumal, kudai kačoi da vardoičči karjua. Mittuine se oli kaččuo, niken ei musta da ei malta sanuo sendäh, ku Kegri oli rahvahale nägymätöi. Toinah se oli mustupiä da sukkel. Anuksen čupun Riipuškalan kyläs rahvas ravies da vesseläs brihaččuzes sanottih:

”Tukat on mustat gu Kegril, ylen on boikoi, hyppiy gu Kegri”. 

Kegrinny loppih yksi aigu, alagavui toine – talviruadoloin aigu. Akat ruvettih kezriämäh, miehet kudomah verkoloi. Kegrikse neidizile da naizile pidi hos yksi keräine liinuniittii kezrätä. Se pidi panna ikkunale, ku Kegri tulis da nägis, ku händy vuotettih. Rahvas sanottih:

”Kegri keräzen kyzyy. Kegrisuovattan pannah ikkunale pelvaspivo libo liinukerä”. 

Tverin Karjalas XX vuozisuan enzimäzel puoliškol Kegrinny oli taba šuorivuo smuutikse. Nuoret dai keski-igäzet pandih piäle muurin kiättylöi turkiloi, luajittih ičele pardumaskoi da hierottih rožii nogeh. Otettih kädeh ufatkoi, koukkuloi, keppilöi da käydih pöllättelemäh lapsii. Lapset varattih nämmii Kegrilöi, lahjoitettih niilöile langukerii, gostitettih lettuloi da uskaldettih olla sanankuulijoinnu.

Kegri oli omien kuolluzien mustelendupäivy. Kegrii vaste heile lämmitettih kyly da kučuttih heidy kylyh. Kois sil aigua varustettih heile stolat. Sit kylyh kävyi kai kodipereh. Kylyspäi tulduu ižändät varustettih kuolluzile magavosijat, a iče istavuttih stolah syömäh. Nenga luajittih, ku tulien vuvven vil’l’at oldas hyvät, karju terveh da kois kai olis hyvin.

Käytetty literatuuru kohenda

  • Kipinä-žurnualu, 2014, elokuu.
  • L.I. Ivanova. Karjalazien mifolougiezien kerdomuksien haldiet. Moskovu, 2012.
  • Ol’ga Ogneva, Aleksi Konkka. Pyhät da arret. Karjalaine rahvahankalendari. Petroskoi, 2013.