Paimoi da paimendus

Paimoi on ristikanzu, kudamua enne karjalazet palkattih paimendamah karjua. Häi oli tiedoiniekku. Paimoit kylis oldih tulolozet. Uskottih, buito hyö ollah parembat da vägevembät tiedoiniekat, migu omat. Paimoidu varattih da kunnivoittih. Tavan mugah yksi samaine paimoi palkattih moni vuozikse.

Paimoin palkuandu kohenda

Paimoi palkattih kogo kezäkse da maksettih hänele ruavos. Häi vuoroloil kävyi syömäh da juomah, yhtes taloispäi toizeh. Vuoroloil olid yödygi.

Paimoin vehkehet kohenda

Joga paimoil oli oma torvi libo sarvi. Joga huondestu hänen sarvensoitandu nostatti emändät lypsämäh lehmii da ehtäl se keräi žiivatat yhteh.

Žiivatoin pihale työnnändy kohenda

Žiivatat enzi kerdua työttih pihale keviäl Jyrrinpäivänny 6. oraskuudu. Sinä piän paimoi kierdi karjan kolme kerdua, ku se olis terveh da pyzys yhtes. Häi sanoi luguloi. Hänel käis oli paimoin keppi, toiči palai päre da mitah raudaine vehkeh: kirves, veičči libo stoikku. Paimoi luadi sobimuksen mečänižändänke, hyvitteli sidä: andoi tabakkua, leibiä, ku se vardoiččis karjua meččyelätilöis da toizis pahuzis.

Kielduo kohenda

Paimoin ruavos oli äijy kielduo. Hänel ei suannuh syvvä muarjua kohti tuhjoloispäi, ezmäi pidi kerätä mihtahto astieh, a sit äski syvvä. Paimoil ei suannuh leikata meččiä, meččuija, tappua maduo, muata puuloin al.

Žiivatan emändälgi ei suannuh työndiä da tulla vastah žiivatale pal’l’ahin jalloin, paikattah piäs.